Ise ma Arvamusfestivalile füüsiliselt ei jõudnud – asjaolude kokkulangemise tõttu. Kuulasin-vaatasin dopingudebati ülekannet ning märkisin räägitut üles (kribasin, et sõrm sinine). Mõtted on kontsentreeritud ja lühendatud kujul, tegu ei ole protokolliga ja ei ole mõeldud tsiteerimiseks: selle tarbeks võib minna vaatama ERR lindistust.
Siiski saab hea ülevaate sellest, mida räägiti ja et dopingust on meil räägitud vähe ja lühikest aega, saab siit kindlasti mõtteainet.
Debatile tulid kohale Kristjan Port (Eesti Antidopingu nõukogu liige), Jaan Tults (Eesti Sõudeliidu peatreener) ja Margus Kastein (Saku Õlletehase tegevjuht, sponsoreerimisotsuste langetaja). Modereeris Kajar Kase (Ringvaate toimetaja). JT rõhutas, et ei avalda ametlikke seisukohti, vaid väitleb Arvamusfestivalil.
KK: “Neli aastat tagasi oli doping eestlastele teoreetiline teema, Eestis ei ole veel sellist väga tuntud sportlast, kes oleks oma loo ära rääkinud. Sportlase jaoks on kaardipakk segatud väga tema vastu. /Tutvustab lühidalt Tyler Hamiltoni lugu, The Secret Race. Keelatud aineid kasutas ~1oo%, vaikimisseadus oli nagu maffial, dopingu kasutamine oli võrdlemisi lihtne. Vahele jäi juhusliku eksituse tõttu, kus verekotid läksid vahetusse (ei loetud dopinguks), vaidlustamine ja protsessimine laostas./ (Bernatski ->) Tundub, et seis on vilets, doping paratamatu.
– Kas dopinguvaba sport on võimalik?”
MK: “Oleme aastakümnete jooksul toetanud Eesti sporti märkimisväärsete summadega. Olen aktiivne liigutaja ja kirglik spordifänn. Lihtsal tasemel – kodanikuna – skeptiline, kiusatus ja rahad on suured, sport on muutunud äriks. Ise olen veendunud ausate reeglite pooldaja, tahaks loota, et päeva lõpus ausus võidab. Jätaks otsa lahti praegu.”
JT: “Rahvusvahelisel Sõudmisföderatsioonil oli WADA asutamiseni raudne reegel, et igasugune dopinguga vahelejäämine oli kohe eluaegne võistluskeeld ja samas ei olnud seda asukohaankeedi täitmist. Sõudmine on praktiliselt dopinguvaba spordiala. (Eesti sport dopinguvaba) Ei ole, sest esiteks me ei suuda seda kuidagi kindlaks teha. Isegi keskmisel tasemel ja harrastussportlased kasutavad.
(Mõte:) Kui tekitada paariaastane periood, kui doping lasta vabaks, jätta ära dopingukontroll, mis siis saaks? See on müüt, et kõik panevad: kõik ei pane. WADA on ka ämbrisse astunud mitme kontrolliga. (Reeglid, nüansid) Tilgutamine hotellis on keelatud, tilgutamine haiglas on lubatud. Ainete piirmäärad – mingisugust ainet mingil määral lubatakse, mingit ainet ei lubata. Võtaks kokku halliks tsooniks.
Spordi tippresultaadi saamiseks on terve rida lubatud meetodeid, mis ei ole niikuinii ausa mängu seisukoha pealt ühelgi riigil võrdsed (taastumine, vitamiinid, võimalused). Tabelisse viimasena läheb doping, mis on siis keelatud.
Arvan, et dopingu kasutamine väheneb.”
KP: “Klaarin: ma ei ole dopingukütt. Olen vaatleja, üritan aru saada, mis on mingi protsessi põhjuseks. Olen Antidopingu nõukogu liige – ma annan nõu.
Kindlasti ei tasu luua illusiooni ebainimlikest eesmärkidest. Petmine on inimlik. Ei tasu lootagi, et sport oleks dopinguvaba. Läheme ajas natuke tagasi – ei olnud keelatud aineid, sport ise hakkas ennast reguleerima ütlemaks, et ärme siis kasuta teatud aineid, muudab meie tegevuse liiga kalliks (kulud dopingule, sponsorid eemalduvad) ja pealtvaatajatele ebameeldivaks. Dopingureeglid tekivad selle süsteemi seest.
Seal ka (sõjapidamisel) lepitakse kokku reeglites, sest kui sõjapidamisel reegleid pole, siis mõlemad osapooled kannatavad mõttetult palju. Need reeglid tekivad sisemiselt ja keegi peab neid reegleid väljastpoolt rakendama. Mida rohkem muutub sport ühiskonnas väärtuslikuks mitmes aspektis, on muutunud ka töövõtuvormiks, siis järelikult ka seda töövõtuvormi tuleb kaitsta. Kui mina olen aus ja keegi ei ole aus, siis minul tõenäosus lastele leib lauale saada on tunduvalt väiksem. Sport töövõtuvormina on võrreldes kulutatud energiaga ja saadava rahaga ääretult ebaefektiivne. Panused on väga suured. Sportlased valivad karjääri, teevad selle nimel 15-20 aastat rasket tööd, ilma et nad suurt tasu saaksid, lootuses, et nad 20 a. pärast saavad tasu; siis on tasud väga suured – ja keegi peab kaitsma seda kultuurikeskkonda, et pingutus tasuks ära. Sportlased saavad omavahel kokku leppida, et ärme kasuta dopingut – kas nad saavad üksteist usaldada? Ei saa. Tasub kasutada mitte esimesel, vaid teisel – ja esimene kasutab enesekaitseks. Tagajärjeks Nashi tasakaal, kus kummalgi ei ole hea olukord, kuid nad ei saa teineteise vastasseisus sellest olukorrast välja tulla. Antidoping on kokku kutsutud selleks, et hoida olukord talutavana. Ärge nähke meid kui politseiorganisatsiooni. Need, kes võidavad, on minu jaoks kangelased, aga ma pean kahtlustama, kas nad on kangelased ja se eon ääretult kurb.”
KK: “Dopinguvaba sporti meie eluajal ei saavuta, aga me ei saavuta ka mõrvavaba ühiskonda, see aga ei tähenda, et me ei peaks seda proovima.
Publiku temperatuur:
– Kui palju on publiku hulgas neid inimesi, kes arvavad, et dopinguvastane võitlus tuleks ära lõpetada, et dopingukontrolli ei tuleks teha?
/1 käsi tõusis/
– Kui palju on neid, kes arvavad, et Eestis on neid sportlasi, kes tarvitavad dopingut? /Peaaegu kõik käed tõusid/
Ühesõnaga nõustume laias laastus, et dopingukontrolli peaks jätkama ja kahtlustame, et dopingut kasutatakse. Võtame lava peal end huvigruppidena lahti ja arutame, mida me teeme praegu, mis soodustab dopingu tarvitamist ja mida saaks teha paremini.
The money: kuidas tunnete, et see raha, mida spordile annate, kas see võib olla sportlasele motivaator keelatud võtteid kasutada ja kuidas üritate selle vastu võidelda?”
MK: “Miks üldse sponsor spordis on? 2-3 suuremat põhjust: äriline-turunduslik, et olla pildis, saada osa sportlase edust ja suunata inimesi tarbima oma tooteid-teenuseid. Teine on emotsiaalne, altruistlik pool: raske toetada valdkonda, kus link on õhuke, toetame ikkagi projekte, kus arvame, et meile meeldib ja oleme rõõmsad.”
KK: “Kui teete otsuseid, kellele raha anda, kui palju te üldse mõtlete dopinguteemale?”
MK: “Mõtleme üsna palju. Tehniline aspekt on see, et kirjutad lepingutese sisse kõik sanktsioonid, et kui keegi tarvitab, teeb pahandust, käitub halvasti, siis sa võtad raha ära. See ei ole ainult dopinguga seotud. Kui teeme valikuid kellele raha anda ja miks anda ja kuidas anda, siis need diskussioonid on kogu aeg. Kõige riskantsem valdkond, kuhu anda, on üksiksportlane. Võistkonnasport on oluliselt turvalisem valik.
Suusatamine on tänagi teema, mis on dopinguvaldkonnas on saanud palju tähelepanu: me ei sponsoreeri üksikut sportlast, vaid Eesti Suusaliitu, suusaliidu alla on koondunud kümneid-kümneid klubisid ja noortega-lastega seotud klubisid. Kui vahele jääb üksikksportlane, kuidas siis seda võetakse? Ilmselgelt paistab välja sponsorsuhe. Isegi kui süüdimõistvaid otsuseid pole, on sellel suur mõju sponsorsuhtele. Isegi kui ei ole midagi juhtunud, me arutame selle üle, et mida me siis teeme.
Võin kindlalt väita, et kui sponsor on teinud lepingu alaliiduga või sportlasega või tiimiga, siis me väga hoolikalt monitoorime ja jälgime tulemusi, aga ka kaudset ühiskondlikku avalikku arvamust, mis on see temperatuur kogu ala või valdkonna ümber.”
KK: “Olete arutanud seda, et jääda ainult rahvaspordi peale?”
MK: “Oleme arutanud, tuleb tagasi emotsionaalne pool: kui turunduseelarve ära suunata spordilt muusse valdkonda, siis ei juhtu päeva lõpuks mitte midagi. Teisest küljest: olles ühe riigi väikese rahva suhteliselt suur ettevõtja, kus meie tooted ja brändid on tuntud, jõuame alati sinna, et peame ka midagi tagasi andma ja sport on üks selline koht, kus ühiskonnale tagasi anda. Sportlased sõltuvad väga palju rahast. Küsijaid on palju, saajaid on vähe ja need valikud on rasked ja keerulised.”
KP: “Minul on selge arusaam, et meil ei tasu suurendada kulutusi dopingukontrollile. Dopingukasutamine sellest ei kao, muutub kallimaks. Kuidas saavad kokku leppinud sportlased olla kindlad, et teine ka ei kasuta? Selleks on vaja sallimatut keskkonda. Et isegi vihjeid ei taluta, kohe võetakse raha ära. Väärtuste kandjad on pealtvaatajad sponsoritega, igasugune politseiorganisatsioon on kulu. Ambivalentsed sõnumid, et omad võivad petta, aga norrakad ei või petta, ei aita.”
KK: “Räägime sportlase tugisüsteemist. Enne ütlesite, et sõudmine on kindlasti dopinguvaba, kust te teate seda nii kindlasti?”
JT: “Meil ka päris palju tehakse dopingukontrolle, just see eluaegne võistluskeeld lõi sellise fooni. Mingi ajani oli naiste distants 1000 m, sel ajal võis veel anaboolseid steroide kasutada, aga rahvusvaheline liit viis ka naiste distantsi 2000 m-ni. Väga vähe vahelejäämisi, sisuliselt dopinguvaba. Nõukogude ajal oli huvitavaid juhtumeid. /Räägib Andris Reinholdsist/ Dopingu osa resultaadi parandamise juures on suhteliselt väike, muid komponente on nii palju.
Kognitiivne dissonants on inimestel, olen kindel, et oli siin mõtlejaid minuga kaasa, keegi ei julgenud kätt tõsta. WADA-l on väga palju halli tsooni, kõik on nagu pooleli. Vanade (proovide) lahtivõtmisega astub WADA veel rohkem ämbrisse. Meil on ühe kuu raha ära võetud sellega, et poistel jäi ADAMS’i täitmine õigel ajal tegemata, nii et ka lepingud toimivad.”
KK: “Millest ka Bernatski raportis räägiti: sportlase tugisüsteem pääseb nagu väga kergelt ära, kui dopingukeiss on. Sportlane saab võistluskeelu, rahad võetakse ära ja nii edasi, treenerid ja arstid – nendega ei juhtu midagi.”
JT: “Seda oleme alaliidus ka arutanud. Peeter Mardna on mitu korda tõstatanud küsimuse, et arst ja treener oleks täpselt sama moodi vastutajad ja kannatajad. Inimlik faktor – ega atleet ei ole kogu aeg arsti ja treeneri käeulatuses-kontrolli all. Paljud atleedid on veel sellised, kellel pole üldse treenereid ega arste. Räägime, et doping on ausa mängu võtmeküsimus, aga aus mäng tähendab võrdsete tingimuste tagamist kõikidele. Ebavõrdsus on tahes-tahtmata. See on ka müüt, et dopingutarvitamine rikub tervist. Paljudel on väga korralikud ja terved lapsed, ka sellest võib juba järeldada, et nad pole eluski dopingut tarvitanud, kuna doping rikub tervist”
KK: “Kasvuhormoon ja EPO, kui palju ma võin neid teha, ilma, et minuga midagi juhtuks?”
KP: “Lähtume sellest, et sport on niigi ebaõiglane, ebavõrdne: päriselt ongi see nii et Eesti on väikeriik ja Ameerika on suurriik ja me ei saagi võistelda võrdsetel tingimustel, aga see ei tee seda sporti ohtlikuks. Nüüd osa ainete kasutamine muudab spordi ohtlikuks, C-vitamiin ei muuda. See on hinnanguliselt üle tuhande osapoole, kellega koordineeritakse, millised ained ära keelatakse, see on päris pikk protsess. Risk ei ole 100%, ravim ei taga ka 100% ravi. Et mõned inimesed on ilusad ja terved, kuigi on kogu aeg dopingut kasutanud, see ju ei garanteeri midagi. Ained on ära keelatud, sest kaasneb oluline risk. Risk võib olla 5%, aga kui selle sisse kuulub surmarisk, siis minu arust tasub ära keelata. Kui see realiseerub – tuhande sportlase puhul päris kindlasti realiseerub – siis mida ütleb lapsevanemad ütlevad lastele, et see on üks mõistlik ala, mid tasub üheskoos vaadata või et see karjäär tuleb valida. Vajadus, mida ära keelata, tulevb seestpoolt.
Miks peaks järeltestimist tegema? Et Margust kaitsta. Viirustõrjeprogramm tehakse alles pärast seda, kui viirus on tekkinud, keegi ei oska ette teha. Sportlased pääsevad väga vabalt dopingut kasutama uute meetoditega. /Räägib Marion Jonesist/ Tegelikult tuleb tagada, et kui sportlane on puhas, et ta ongi puhas, Sest kui ta 4-5 aastat sponsoriga sõlmib uusi lepinguid ja 6-7 aasta pärast tuleb välja, et tegu ei ole puhta sportlasega, siis langeb kohe sponsorile kahtlus, et ta on teadnud sellest.
Mulle meeldib Soome antidopingu juhi sõnum, mis ta ütles enne Šotsi olümpiat: aga meil pole kiiret, arendame seda meetodit järgmised 7 aastat, aga sportlased, kes seda kasutavad, teadku, et 7 aasta pärast, siis jäävad vahele.
Põhimõtteliselt – kui inimene on varas, kas meil on õigus varas kinni püüda?”
/Räägitakse Kristiinast, Tyler Hamiltonist/
KK: “Kas Kristjan suutis teid veenda, et võiks ikka vanu proove edasi lahti teha?”
JT: “Kahe otsaga asi: kui vanad proovid tehakse lahti ja on mingi konkreetne tulem ja otsus, aga nagu te näete, nad jäävad kuidagi halli tsooni ripakile. Mis siis nendega teha, kuidas nendele regaeerida? Sama asi Bernatski lugu, see on ju lõputu: üks pool räägib ühte, teine teist. Paberil on kõik tõestatud, et niuksed rohud on välja kirjutatud. Otsad jäävad vette, siiamaani tundub. Ähvardatakse ju veel kaugemalt lahti võtta, äkki ilmub 70-ndatest mingi doktor välja, mis siis sellega teha? Kui on konkreetsed piirid, olen nõus.”
KK: “Kuhu see piir tõmmata vanade asjade suhtes? Eelmisel aastal tuli välja Rootsi dokumentaalfilm, kus lihtsalt vaadati vanu verenäite, WADA mõttes aegunud proovidest, ja öeldi, et neid verenäite ei saa saada muud moodi kui dopinguga. Jaak Mae sai Pealtnägijas öelda, et tema ei ole kunagi tarvitanud ja see ei vasta tõeöe. Kas tahaksite teada, kas need sportlased, kellele 10-20 aastat tagasi olete raha andnud, on dopingut tarvitanud või mitte?”
MK: “Mul on kaks positsiooni, kodaniku ja spordifännina mulle see üldse ei meeldi: keegi võtab ära minu emotsioooni, keegi nüüd ruineerib selle ja lisaks valmistab pettumuse sportlase osas. Kodanikuna peaaegu olen nõus elam teadmisega, et keegi võitis, võib-olla võttis, võib-olla ei võtnud, aga oli tubli sportlane. Täna oleme üleminekuperioodil. Sponsorina olen täiesti nõus, et peame uued reeglid paika panema, siit edasi minema. Need tagantjärgi avamised on milestone, edaspidi iga sportlane, kes alustab karjääri või on karjääri keskel, on valmis selleks, et see proov 5-7-10 aasta pärast lahti võetakse. Läheme ajas 5-7-10 aastat tagasi – need sportlased ei olnud selleks valmis. Kristjan ütles tabavalt, et sponsorina on palju selgem tegutseda, vaadta tulevikku, kui reeglid on selged ja kokku lepitud. Vaatame diskussiooni suusatamise ümber – avalik surve on suur ja ütleme ausalt, häirib. ”
KK: “Äkki teie (publiku) seas on keegi, kellel on mõni dopingulugu rääkida? Võib-olla saame midagi uut teada.”
Urmas, Paidest: “Respekt esinejate vastu. Lugu on enda näol, aastakümneid tagasi, liidu koondise juures ettevalmistuslaagris, seal on koormused väga suured. Tol hetkel, kui olin täiesti kutu, mõtlesin, et proovin ära. See, mida see doping tegi, see oli kohutav. 10-võistlusest on jutt, meil olid lõigutreeningud (200m); lõigud, mida jooksin 26,5, pärast dopingut jooksin kergelt 23,2. Liidu koondisega ühes toas, rääkisin ka nendele seda lugu, et kuidas neil selle dopinguga on: loomulikult, siin me kõik paneme, vaata, ainult staadioniringi peal, kuidas üks või teine langeb ära, lihased tõmbuvad krampi. See otsus, mida ma pärast tegin, oli range ei. Arvan, et paljud on jõudnud samasugusele otsusele, läbi oma kogemuste. Mina tundsin, et tegelikult oli infopuudus. Ülikoolis anti meile närust 10 lehekülge, mis seletas kuidagimoodi vitamiinide ja mineraalide vajalikkust. Võib-olla peaks olema sportlastele suunatud teatmik, mis tänapäeval vitamiin tähendab, mida mineraal tähendab.”
KK: “Teadsite, te üldse, mis see oli, mis teile anti?”
Urmas, Paidest: “Teadsin küll, see oli metandrostenolool, mida sain tablettidena. Ta oli üsna laialt levinud. Kui rääkisin seda Moskva OM võitjale Juri Gutsenkole, ta ütles: “Oh, see on tavaline.” Lisaks oli heitjaid-tõukajaid meie laagris, kes sõid kahe suupoolega, rohkem, kui arstid lubasid.”
KK: “Lisaks dopingule tippspordis on teine, oluliselt laiem teema – doping amatöörspordis. Üllatusega lugesin, et (Mihkel) Mardna ütles seda , et ennustab, et 10% Tartu maratoni esisajast on tarvitanud dopingut. Kas tõesti võib olla selline olukord?”
KP: “Soovitan kõigil Tyler Hamiltoni raamatut lugeda, kui see suur päev saabub (eesti keeles avaldatakse), soojalt soovitatav. Tema ütles ka, et hakkasid nägema tagumiku kuju järgi, kes kasutab, kes mitte, nad sõitsid nagu rongiga eest ära. Metakas on ka tänasel päeval väga populaarne, soovitan ainult meie foorumites ringi vaadata. Rahvaspordi keskonnas on teistmoodi objektiivsed põhjused, mille pärast kasutatakse. Meie kultuuriruumis kehtib reegel, et kui sa ikka väga tahad, siis rahaga saab. Aega saab kuidagi kokku hoida, suurema tööpanuse näol. Keha evolutsiooniliselt areneb väga aeglaselt, kultuuriruumis tekib kognitiivne dissonants: kõikjal öeldakse, et saab kiiremini, aga minu keha ei saa. Hakkame otsima abi täiesti normaalsetest vahenditest väljastpoolt treeningut taastumisvahenditest: massaaži, vitamiinide, muude lubaduste näol, mida saame osta, varustus. Olen ise selles samamoodi süüdi – minu varustus on parem kui ma ise väärt olen, aga see on kõige odavam teha, ka kõige meeldivam – treeninguga võrreldes. Libastume vaikselt otsima mingit vahendit-lubadust-sõpra, kes ütleb, “mul on veel üks vahend olemas.” Ja siis saabki kiiremini. Kui sa oled puruväsinud ja sa tahad naabrist, kolleegist kiirem olla ja saad trenni teha päeva lõpuks ja teed liiga palju ja sa ei taastu ära, sa otsid neid vahendeid ja lõpuks täiesti objektiivsetele põhjustel satud sellesse keskkonda, kus sa võtad midagi sellist, mis on ohtlik.
Erinevalt tippspordist, kus safety, turvavõrk on üpris hea arstide, kollegiaalse infovahetuse näol, siis tervisesportlane on täiesti üksi ja see on ääretult ohtlik. Sport on iseenesest sisemiselt ohtlik, sportliku sooritusega võib ka surma saada, vigastusi on hästi palju. Võime öelda, et see ongi gladiaatorite ettevõtmine, kus surm ongi üks mängu osa ja neid on vähe. Me võime tippspordi maha kanda, aga kui ohtlike ainete levik läheb varjatult tervisespordi hulka, siis mis eesliide peaks sellel nähtusel olema? Kas see on siis tervisesport enam? Keegi peab väljastpoolt appi tulema, me tõesti tahame päriselt appi tulla. Kindlasti olete kuulnud, mis siis juhtus, kui levisid jutud, et tehakse dopinguproove Tartu maratonil: hämmastavalt paljud inimesed loobusid osalemisest.”
JT: “Noortesport on ka niimoodi, et kirjutasin 20 punkti, siis 21. oli treening, ülejäänud asjad on, mis sinna juurde käivad, noortesporti on juba kõik need asjad sisse tulnud. Tema liikumise baas ja treeningumaht on marginaalne selle juures, kui palju ta kasutab neid abivahendeid. Midagi analoogset on ka tervisespordis. See on nagu bisnes, pulsomeetrid, GPS-d, ilusad riided, spordivahendid – kõik õige, aga trenni tegemise osa on seal minimaalselt. Rahvaspordiga juures on sama fenomen, need on paralleelselt vaadeldavad.”
KK: “See on väga murettekitav, peate nüüd Tartu maratoni toetamise ära lõpetama.”
MK: “Me ei toeta kahjuks Tartu maratoni, kuid toetame paljusid teisi rahvaspordiüritusi. Ise rahavaspordimehena vinnilisi selgu jõusaalis näen ma iga nädal. Ühiskond on suhteliselt väärastunud, nihkes võib-olla minu lapsepõlvega: me kõik oleme täna kannustatud mingist eduvajadusest: me kõik tahame paremaid riideid, paremaid autosid, rohkem palka, paremat töökohta, rohkem kuulust, populaarsust. See kandub üle. Eduühiskonna surve on suur.”
KP: “Ei ole niivõrd isegi eduühiskonna – mis meid motiveerib – edusammud motiveerivad. Kui edusammud kasvavad, return on investment hakkab ammenduma, tekib olukord, kus peame oma seniseid investeeringuid kaitsma. Vahendite valik jääb kitsamaks: rohkem trenni ei jaksa teha, pole võimalusi teha, võib-olla võiks targemalt teha, aga no – halloo! Lihtsam on osta midagi, palju lihtsam on vähem mõtelda ja joosta kaasa reklaamide ja lubadustega. Ma olen nii palju trenni teinud, ma ei saa feilida.
Motivatsioon on natukene teine kui tippspordis, tippsportlane üritab garanteerida endale sissetuleku, pikaajaline investeering peab ära tasuma. Harrastaja kaitseb oma senist kulu, paljud harrastajad ei võistlegi. Kõik oleme Homo ludens, mängiv loom, mängumoment on olemas kas siis oma või kellegi teise tulemustega.”
KK: “Ilmselgelt ei ole reaalne, et suudame kõiki harrastussportlasi testida. Kas on mingi asi, mis me saame veel ära teha, seadusemuudatus?”
KP: “Kindlasti ei ole see seadus, sellisel juhul liigume politseiriigi pooleja oleme end mentaalselt täiesti valesti üles sättinud. Kultuur tähendab seda, et kultuuris on mingid väärtused olemas. Lapsevanematega rääkinud, ütleb “mul poiss käib jõusaalis, ostab igasuguseid aineid, ma kõiki neid aineid kahtlustan.” Las ta ostab, aga see arulagedus, millega ta seda teeb, seda saab ju vähendada sellega, et informatsiooni on rohkem. Vead makstakse tavaliselt kinni rahaga, aga ei tohiks maksma kinni tervisega. Kui me väljendame sallimatust dopingu suhtes, just see petmise aspekt ja liiga kõrgete riskide võtmine, kui me seda kultuuri omame, on ka laste poolt kantav. Me teame, et lapsed teatud rumalusi ei tee, sest ei ole popp. Toidulisandite puhul lapsevanematena ütleme, see pole minu maailm, et ma ei tea sellest midagi, aga keelan üheks juhuks ära, loome ühe reegli, see ei ole kultuurne.”
KK: “Publik, on teil küsimusi meie esinejatele?”
Noormees: “Kui reaalne see on, et sportlane reaalselt ei tea, et talle manustatakse dopingut?”
KP: “Vägagi reaalne. Võin tuua näite, kus umbes 10 000 sportlast said keelatud aineid ja ei teadnud sellest suurt midagi, see on Ida-Saksamaa. Oli riiklik otsus 1413, mingi taoline. Lapsevanematele öeldi ka, et need on taastumisvahendid, vitamiinid, lubatud asjad. Tüdrukud ja poisid said keelatud aineid selle nimel, et sport muutus relvadeta sõjapidamise vahendiks. Riigi huvides kaitsta oma renomeed, ohverdati sportlasi kui sõdureid. Nii kui me hakkame spordist mõtlema nagu sõjast, teeme suure vea. Poliitilist aspekti spordis leiab tänase päevani.Sportlasi ekspluateeritakse julmalt. Selle vastu aitab see, et osas riikides on teadlikkust rohkem ja sportlased ei ole nii lollid.”
JT: “Siin on Saksa DV ordnungi ja venelaste mõtlemise erinevus: kui liidu koondise laagris oli 30-50 inimest, siis pooled viskasid – nad ei teadnud muidugi, mis need tabletid on, siis lihtsalt anti, pead võtma – neil oli pohui, viskasid minema, igaks juhuks. Los Angelesi OV-eelne keiss, oli Moskva OV Larissa Popova ja /teised/ nad kasutasid seda raseduse katkestamise varianti. Tulime Moskva regatilt ja sõitsime Trakaisse, kuskil sael vahemikus võeti se boikoti otsus vastu. Pidime seal mälestussambale lilli viima ja niisee boikoti otsus tuli, siis need vene tüdrukud võtsid need lillekimbud, virutasid vastu maad, trampisid seal peal, sõimasid partorgi-treenerid läbi, “vot vaša boikot”, et me kuhugi ei lähe. Ka üks legend, võib-olla Kristjan teab täpsemalt öelda, palju see efekti annab.”
KP: “Osaliselt on tegemist müüdiga, teisest küljest baseerub loogika. See hormonaalne muudatus on märkimisväärne, tuleb uut organismi hakata kasvatama. Last ootav ema enam kõrgust ei hüppa, siis rasedus katkestatakse. Kui mõistlik see on, rahvusliku ideaali kandjana, saan esimese koha, kuigi olen äsja oma loote loovutanud esimese koha nimel?”
Noormees #2: “Diskussioonis käis pidevalt läbi Bernatski juhtum. Mida me sellest õpime? Mis on järgmised sammud?”
KP: “Mina olen omad sammud teinud. Dialoogis on teine pool. Et see (raport) on taoline, seletab iseenesest seda; ta on suunatud avalikkusele, avalikkus peaks tegema mingeid järeldusi. Minu enda positsioon on, et ajalugu remontida ei saa. Saame tulevikku paremaks muuta ja vältida, et osa ajaloos olevaid inimesi või tegusid ei kanduks sinna edasi, sellele peaks raport kaasa aitama.”
KK: “Muud tegevused on ära toimunud, ainus küsimus on see, kas mõni inimene, keda seal on nimepidi nimetatud, otsustab kohtusse pöörduda selle vastu, mida see raport nende kohta justnagu väidab, kuigi justnagu tõendeid pole, või mitte. Seda ma arvan, et ootame kõik suure huviga.”
KP: “Terve pool aastat oli aega väga neutraalse komisjoni juures vestlemas käia ja asjad ära klaarida. Kujutage ette, et Bernatski on üks tõeliselt halba sooviv kõrgelt motiveeritud provokaator, siis selline valedeskeem, mille ta peab looma, sisaldab väga palju detaile ja ta peaks mingi hetk omadega puntrasse jääma. See jutt on hämmastavalt detailne, oma läbipõmituses töötav ja loogiline, puudub otseselt tajutav pahasoovlikus. Teine pool loobub absoluutselt nede detailide kontrollimisest. Teie otsustada, kus asub tõenäosus, et tegu on provokaatoriga ja kus asub tõenäosus, et tegu on meie ajaloolise tegelikkuse kirjeldamisega.”
Mees #2: “Kui parim dopingu vastu on teadlikkus, siis kas on täna olemas raamatuid dopingust või mingi veebileht vähemalt? Foorumis võib öelda, et metakas on jube hea asi: sööd ja jooksed.”
KP: “Piisavalt ei ole kunagi informatsiooni, aga raske kirjeldada ühe allikana. Meil on treenerikutset toetavat õpikuid, materjali, avalikku informatsiooni antidopingu kauda, rahvusvahelisi WADA kaudu, õppe- ja juhismaterjale lastele, koolitusi tehtud ja tehakse Jätab mulje, et keegi peab tegema ja tooma ja panema mulle taldriku peale. Kui sport on tähtis valdkond, siis ühiskond peaks olema motiveeritud ise ennast harima, otsima seda informatsiooni. Kas me tunneme ära selle vajaduse, et peaksime rohkem dopinguküsimuses sisedialoogi omama ja vajadusel nõu küsima? Meil on raske lihtsalt trükiseid toota, see on väga ebaefektiivne.”
Inna: “Olen olnud tippspordis üle 20 aasta, see on olnud kogu aeg minu ümber. Tajun siin, et me oleme kergelt tolerantsed dopingu suhtes ja see on minu jaoks kurb. Mõtleme nende sportlaste peale, kes pole dopingut kasutanud. Ühiskond peab olema kindlameelsem ja hukkamõistvam”
KK: “Viimane küsimus: kuidas suhtume nendesse sportlastesse, kes süüdi nagu ei ole jäänud ja nagu õigeks ka mitte?”
KP: “Me ei pea käsitlema neid vaenlastena, kõigil inimestel on õigus teha vigu. Kui me sporti väärtustame, peame aitama eksijatel jalgadele tõusta, et pöörata seda positiivseks, looma kultuurikeskkonda, kus on tolerantsust eksimuse üles tunnistamisel rohkem, kui seda praegu on. Kipume minemakõigi kõri kallale.
JT: “Paraku, absoluutselt võttes, meil ei olegi ühtegi eksijat hetkeseisuga. On olnud pooltõed, lõpuks on õigeks mõistetud. Tõstjatel ja kulturistidel oli positiivse dopingu keiss – Argo Ader osales pärast tantsuturniiril. Kõvad nimed ei ole kuskil süüdi tunnistatud. Pseudoprobleem.”
MK: “Usun, et dopingu kasutamine jätkub pikka aega veel. Usun ka sellesse, et ühiskond muutub paremaks ja meie enda sisemised väärtused aitavad seda vähendada. Usun, et dopinguvaba sport on võimalik.”
KK: tänab osalejaid
ADAMS – https://www.wada-ama.org/en/what-we-do/adams
Metandrostenolool, metakas – http://en.wikipedia.org/wiki/Methandrostenolone (ja ilmelise muutumise tüüpi pildid)
Steroididest lisalugemist (Port): http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/veel-steroididest-toimemehhanismid-ja-tagajarjed.d?id=29888863
Nash’i tasakaal (mänguteooria) – http://en.wikipedia.org/wiki/Nash_equilibrium
Tyler Hamilton – http://en.wikipedia.org/wiki/Tyler_Hamilton koduleht – http://www.tylerhamilton.com/
WADA – https://www.wada-ama.org/
Link videole (praegu töötab): http://uudised.err.ee/v/arvamusfestival/c2eddf0f-0168-4aaf-98ab-4471bc75438e
